Valge varjud ja varjundid ehk jõhvikad lumel

Pikk talv on mõjunud nii vaimule kui kehale. Vaimule on talv mõju avaldanud sel moel, et alustasin märtsi alguses soojade käpikute kudumist – tundub, et kogu olemus on omaks võtnud selle, et lumi ja jää kestavad igavesti ja sooje käevarje võib veel pikka aega vaja minna. Käpikud lähevad tegelikult kappi järgmist talve ootama – aga mitte nendest ei tahtnud ma kirjutada.
Vaid -
“Valge varjundid” sai valmis. Ta tuli osaliselt enne, kui teema välja kuulutati  – kuivõrd aga Tema olek, tegumood, käitumine ja väljanägemine sobis craftwerki poolt välja hüütud teemaga, siis püüdsin Ta pildile ja andsin Ta üles.

Heegeldatud kapis aastaid seisnud villasest lõngast, lilled-lehed vormitud erinevatest valgetest lõngajuppidest – need lõngajupid tõin koju suure kotiga kohalikust second hand’ist. Kuivõrd mulle kohutavalt meeldib valge ja veinipunase kooslus, siis said selle koosluse järgi valitud ka pärlid. Pärlite asetused on sõna otseses mõttes “raamist väljas” – need said kotile peale puistatud nii, nagu raame ei olekski. Väike valge vildipall on ka ise veeretatud, kahe pisikese lapse abiga, kes muidugi vannitoa põrandal seebiveest hullu moodi rõõmu tundsid.

Koti voodririideks tahtsin ma ühtlast punast, aga kahjuks ei leidnud teisi-ringi-poest midagi sobivat ja nii ma marssisin koju kellegi kantud lillelise kauni sitsikleidiga, millele kodus väikese kahjutundega käärid sisse lõin. Vooder õmmeldud käsitsi, sest masinal õmblemine kuulub kahjuks minu puhul raketiteaduse hulka – tähendab, seda kunsti ma ei oska. Üks pisike detail sai voodrile ka lisatud, kuna kleidi õlapaela ei raatsinud ära visata – sinna saab võtme kinnitada.

Paar päeva tagasi sain ma ka kaunite kummikute omanikuks ja alles kodus avastasin, et olen täiesti teadmata poes valinud endale täpselt koti voodriga sarnase mustriga kummikud. See äratundmisrõõm kahjuks teistele silma ei paista, sest üldjuhul ei paista ju koti vooder välja.

Daamile kohaselt kuulub lisavarustusse ka kosmeetikakott – kotike ise heegeldatud vist 10 aastat tagasi, leidsin ta kapist lõngade juurest ja kohendasin veidi, põimisin paeltikandis roose peale ja õmblesin voodri sisse. Täpiks “i’le” sai kotike ka pisikese heegeldatud nööbi.

Veelkord keraamika

Sellest võib sõltuvusse sattuda. Ausõna. Kui esimene kord savitoas saime hakkama kolme tunniga, siis seekord kadus aeg nii kiirelt käest, et koju jõudsime vaevu-vaevu keskööks. Lõbusa jutuvestmise saatel alustasime oma eelmisel korral meisterdatud asjade glasuurimist. Kuigi glasuurimine on üks keeruline töö, piirdusime meie lihtsate võtete ja töövahenditega. Muuhulgas pean mainima, et nägime ühte tassi, kuhu olid rombikujuliste kujunditena proovitud peale maalida erinevad glasuurid – niiöelda proovitööna. Õrnroosa toon pidavat näiteks peale ahjus põletamist muutuma hoopis mustaks. Seetõttu jääme meiegi oma töid ootama, mis neist peale põletust saab.

Seejärel võtsime kätte kruuside meisterdamise. Igaüks sai vastavalt oma tahtmisele savilehest sobiva suurusega tassi välja mõõta – pean ütlema, et kõik mõõtsid endale ikka korraliku mehise ja suure sangaga tassi. Õhtul kell 11 oli minul igastahes pea küll tühi mis tühi, et tassile kaunistused peale mõtelda, seetõttu kopeerisin natuke teiste ideid. Las pilt räägib iseenda eest, siin minu värske ja toores tulevane tass :

Mütsivaimustus jätkub

Lisaks oma peakattele tegin veel ka nii:

Ülemise mütsi omanikuks sai tütar ja alumise mütsi omanik on mu poeg. Kui kirju heegeldatud müts sai väga kiirelt valmis, siis teise, triibulise mütsi kudumiseks läks ikka aega omajagu. Müts on kootud kahekordses koes ja eks seda harutamist oli nii minu poolt kui ka 1-aastase tulevase mütsikandja poolt omajagu.

Kevade värvid.

Õde andis mulle ühe mantli, mida ta ise ei kanna. On nagu pruun, samas ka natuke oranz ja natuke kollane. Igal juhul oli mul mantlile juurde mütsi vaja, aga lõnga valimine ei tulnud just päris hästi välja. Mantli tooni ei meenuta selles lõngas miski, aga siiski vormisin sellest puuvillasest paelast heegelnõela abil endale kiirelt ühe mütsi, mis ühel ööl sai “prossiks” peale ka ühe pärliga ja organzapaelaga paeltikandis roosi.

Kinnas, mis nagu ei ole ka kinnas.

Paari-kolme õhtu-ööga valmisid sellised poolkindad. Raasiku villasega ja kooli ajal õpitud palmikutega – palmikute kudumine sai nüüd meelde tuletatud. Järele proovitud – väga mõnusad kindad näiteks turul käimiseks, kui vaja käsi soojas hoida, aga samal ajal täpset raha otsida ja parimat õuna valida. Olen rahul ja uhkustamiseks võin ka mainida, et nii mõnigi naisterahvas haaras neid kindaid nähes ka ise valge lõnga ja vardad. Ootan huviga, millised temal välja tulevad.

“TeemeTeistMoodi” varjust väljakasvanud õpituba

Ühel teisipäeval ühinesime omatahtsi projektiga “Eesti on käsitööriik” ja valmistasime igaüks endale oma isikliku nõelapadja. Heegeldasin ühe klaasist topsi ümber musta niidiga “kleidi”, mis sai kaunistuseks natuke kollast ja seejärel sobivas toonis ka pehme padja peakatteks. Neli litrit ei tundunud ka liiast olevat. Sobisid vist küll.

Vaata ka:

http://teemeteistmoodi.blogspot.com/2010/02/noelapadjad.html

http://kasitooriik.blogspot.com/

Mustrid mustrid

Kaks vesti ja üks väikese poisi kampsun. Poisi seljas kahjuks pilti kampsunist enam teha ei saa, kuna poiss kasvab kiiremini eest ära, kui ema jõuab blogi jaoks posti valmis kirjutada:)

Vestid on valminud juba väga ammu, üks neist umbes 5 aastat tagasi ja teine ehk 3-4 aastat tagasi. On usinalt kandmist leidnud nii tütre seljas kui nüüd juba ka poisi seljas. Mulle olulised ja armsad.

Käpikute tulemine

Suures “kevade ootuses” võtsin kätte ja kudusin soojad kindad. Jah, nüüd alles. Kasutamist leiavad ehk järgmisel talvel. Ja et neli on seltskond, siis pudenes varrastelt kindaid lausa neli tükki. Ikka mulle ja talle ja natuke mulle ka – ühe soojaga, lihtsalt ei saanud pidama, tuli neli.

Suurematele kinnastele kudusin ärapööratavalt nii pöidlaotsa kui ka sõrmede osa, väiksematel kinnastel on tagasipööratav ja käeselja pealt kinnitatav vaid sõrmede osa. Käte vahelt jooksis läbi 100% vill, Raasiku villavabrikust. Kududes kare, aga peale pesu kohev ja pehme.

Raasiku

Hetkeemotsiooni ajendil, trotsides tuisku ja tormi,  istusime Pauliga hommikul kell 9 autosse ja sõitsime Raasikule – otsima Aade Lõng OÜ-d ehk Raasiku Villavabriku poodi. Hoolimata sellest, et kogu maa, tee ja taevas olid kaetud ühtlase valge lumega ja isegi teeviidad olid vaevu nähtavad, jõudsime me vaid korra ära eksides lõpuks ikka kohale. Oh sa poiss, mu silmad läksid vist uksest sisse astudes küll täitsa suureks – maast laeni pehmed värvilised lõngad, soojad, lambavillalõhnased, valged, mustad, hallid, rohelisekirjud, punasekirjud, roosad, lillad, pruunid, hallid. Kahekordsed, kolmekordsed. Ausõna, mul ei ole sõnu, just need, mis käe all natuke karedad, millel lõhn just see, mis peab. Seljakott sai lõngavihte täis ja rahakott oma 500 krooni võrra kergemaks.
Nii kui Raasikult koju jõudsin, oli esimene mõte – ma tahan sinna kohe tagasi minna, sest see ja too värv vaja ikka ka veel osta.

Hommikul kuulasin Merle Liivaku ja Alari Kivisaare vestlust raadiost, kus nad rääkisin teemal facebook ja internetisuhtlus. Sa võid küll netis inimestega suhelda, nalja teha, pilte vaadata, tellimusi teha ja ostelda, aga näost-näkku on ikka midagi muud. Merle Liivak rääkis, kuidas tal oli üks kutse õhtusöögile, kuhu ta eriti ei tahtnud minna – palju mõnusam oleks kodus arvuti taga istuda ja inimestega rääkida, aga lõpuks ikka kohtumisele läks ja sai sealt nii hea emotsionaalse laengu, et elas pärast nädal aega väga positiivses meeleolus:) Samamoodi on lõngaga – võin küll läbi neti tellimuse teha ja siis pakki oodata, aga see tunne, kui su ees on kilode ja kilode viisi lõngavihte ja sa saad ise katsuda ja valida – see oli teistmoodi. See oli nii armas.
Lõngad on hetkel põrandal rivis ja Paul käib nendele aeg-ajalt pai tegemas, oma väikese lapsekäega.

minu saak