Jah, just kolm korda sokid, sest sokipaare on just nii palju. Kootud tegelikult juba päris ammu – minu enda triibulised, (mis on siin blogis ka eelnevalt juba esindatud) on kootud suvel, augustis. Siis, kui olin Kilingi-Nõmme kandis ja soojalaine oli veel viimast nädalat meil külas. Siis, kui ritsikad laulsid õhtuti nii kõrvulukustavalt, et lausa valus oli. Siis, kui õhtuti lapsed toas juba magasid ja mina vaikselt öösärgi väel maja ette muru peale kuduma hiilisin. Tunnike või paar enne keskööd, kui õues ikka veel väga soe oli, aga palja jalaga oli siiski tunda juba muru jahedust. Siis istusin igal õhtul ritsikalaulu keskel ja kudusin varraste klõbinal. Mõned kilomeetrid eemal laudast tuli õhtuhämarusest veel lüpsi lõhna ja kord tunni jooksul vuras teed mööda üksik auto. See oli magus olemine, vot see oli magus olemine.
Minu triibikud on kootud pulloverist ostetud Noro Kureyon Sock Yarn lõngast, laste omad on kootud Noro Silk Garden Sock lõngast. Kokku 6 sokki 2 tokki. Laste sokid tulid kuidagi loomulikuks jätkuks enda omadele. Pilti tegin tegelikult alles nüüd talvel ja pean ütlema, et kõik sokid on nii tihedat kandmist leidnud selle talve jooksul, et enda oma pidin juba lausa parandama, hakkas juba kuluma:)
Ja veel – kuna nad on kootud suvesoojas, siis on mul tunne, et see suvesoojust on talletatud ja kootud ka sokkide sisse. Sest nad on soojad, nad on siidised, villased, pehmed ja soojad. Armastusega loodud ja soojusega põimitud.
