Minu inspiratsioon

Must ja valge ühes

kveiken — Wed, 04 May 2011 19:39:31 +0000

Väike ja sinine

kveiken — Tue, 19 Apr 2011 19:13:03 +0000

Reesi käsitööblogist leidsin kord vahva Haapsalu salli sugemetega leivaräti. Sain siit jõudu juurde, et teha samasugune ja võtta seda kui proovitööd. Nimelt olen ma ise valmis teinud vaid ühe Haapsalu salli ja tookordne muster oli lihtsamate killast ja ilma nuputa. Kange tahtmine oli proovida peenvillasest lõngast ka nuppude mustrit ja selline pisike rätik oli hea näpuharjutus.

Kootud nii, nagu Haapsalu salli raamat ette ütleb – keskosa, hiljem külgeõmmeldud pits. Tulevikus hakkab ta kaunistama tõenäoliselt mu alles poolelioleva uue kodu pliidi soojamüüri. Soojamüür on nimelt valgetest pottidest ja seetõttu pääseb tumesinine töö seal kenasti esile.

Ja leib tuli seekord eriti hea välja! Juustu ja sinihallitusjuustuga ja kerkis nii mis mühises! Ei ole midagi öelda, aga päeval kõvasti köetud pliidi läheduses teeb juuretis oma töö hästi. See on see kõige õigem soe koht ja kõige õigem soojus.

Minu isiklik vausaba

kveiken — Tue, 19 Apr 2011 18:56:18 +0000

Kui nägin siin kaunist vausaba salli ja samal ajal jäi mulle mu oma lõngade seas silma rohelise-kollase üleminekuga Raasiku villane lõng, sain kohe aru, et need kaks asja kuuluvad kokku. Ja tundub, et mul oli õigus, kokku sai väga rõõmus sall. Õpetust jälgitud üks-ühele Pitsikuduja päevikust.

Mantel ja masu

kveiken — Tue, 19 Apr 2011 18:44:39 +0000

Minu igav must mantel, millel ongi tegelikult vaid üks puudus – ta on üleni musta värvi. Aastake tagasi heegeldasin mantlile paar punast lille ja rohelist lehte alläärde seltsiks, aga nendest tüdinesin ära ja harutasin üles. Nüüd võtsin oma lõngajupid välja heegeldasin uued lilled ja uued lehed, seekord oluliselt suuremad ja lisaks said heegeldused veel lisa ohtrate pärlite näol. Lehed sai õmmeldud nii alläärde kui ka vasakule käisele. Ei ole vaja uut mantlit osta, sellise lihtsa viisiga sain ta endale justkui uuesti. Kannan teda taas rõõmuga kuni…. Kuni lilled-lehed taas üles harutan, et midagi uut välja mõelda. Seniks olen niimoodi rahul.

Väikesed kingitused

kveiken — Sun, 13 Mar 2011 16:55:15 +0000

Tegu on lihtsate ja pisikeste asjadega – võtmehoidjad. Tegin neid enne jõule omajagu, neid oli kerge heegeldada või viltida. Helmed või tikand sai peale ja olidki valmis. Saatsin neid lausa postiga Tartusse, Viljandisse ja panin nii mõnegi jõulupaki sisse. Ümarad on Raasiku villast nõelvilditud, tikand ümber, mõned pärlid peal. Roosad on heegeldatud tähed, vastakuti siis kokku õmmeldud ja kaunistatud. Toon siinkohal ühe valiku neist ka pildi kujul välja:

sokid sokid sokid

kveiken — Sun, 13 Mar 2011 16:47:24 +0000

Jah, just kolm korda sokid, sest sokipaare on just nii palju. Kootud tegelikult juba päris ammu – minu enda triibulised, (mis on siin blogis ka eelnevalt juba esindatud) on kootud suvel, augustis. Siis, kui olin Kilingi-Nõmme kandis ja soojalaine oli veel viimast nädalat meil külas. Siis, kui ritsikad laulsid õhtuti nii kõrvulukustavalt, et lausa valus oli. Siis, kui õhtuti lapsed toas juba magasid ja mina vaikselt öösärgi väel maja ette muru peale kuduma hiilisin. Tunnike või paar enne keskööd, kui õues ikka veel väga soe oli, aga palja jalaga oli siiski tunda juba muru jahedust. Siis istusin igal õhtul ritsikalaulu keskel ja kudusin varraste klõbinal. Mõned kilomeetrid eemal laudast tuli õhtuhämarusest veel lüpsi lõhna ja kord tunni jooksul vuras teed mööda üksik auto. See oli magus olemine, vot see oli magus olemine.

Minu triibikud on kootud pulloverist ostetud Noro Kureyon Sock Yarn lõngast, laste omad on kootud Noro Silk Garden Sock lõngast. Kokku 6 sokki 2 tokki. Laste sokid tulid kuidagi loomulikuks jätkuks enda omadele. Pilti tegin tegelikult alles nüüd talvel ja pean ütlema, et kõik sokid on nii tihedat kandmist leidnud selle talve jooksul, et enda oma pidin juba lausa parandama, hakkas juba kuluma:)

Ja veel – kuna nad on kootud suvesoojas, siis on mul tunne, et see suvesoojust on talletatud ja kootud ka sokkide sisse. Sest nad on soojad, nad on siidised, villased, pehmed ja soojad. Armastusega loodud ja soojusega põimitud.

Haapsalu salli jätkuks

kveiken — Fri, 07 Jan 2011 20:43:05 +0000

“Õige” Haapsalu salli tegemisel valisin suht lihtsa mustri, seega oli mul hiljem kange tahtmine proovida ka mõnda nuppudega mustrit. Valisin selleks 100% Alpaca lõnga, pehme ja soe. Nii põhiosa muster kui ka äärepitsi muster on võetud Haapsalu salli raamatust, äärepits on tehtud vaid mõlemale poole otstesse ja hiljem külge õmmeldud. Põhimõtteliselt on kõik tehtud Haapsalu salli raamatu juhiste järgi, välja arvatud see, et äärepits on vaid otstes, mitte äärtes.

Sall annab sooja.

Pisike ja must

kveiken — Fri, 07 Jan 2011 20:34:03 +0000

Selle kotiga sai nalja. Tõesõna. Ostsin Veimevakast 100% villase musta lõnga, spets viltimise jaoks. Hakkasin vabas vormis heegeldama umbes selle MarianneS mõtte järgi, et kui heegeldad arbuusi suuruse koti, siis peale pesumasinas keerlemist jääb temast järele meloni suurune kott. Ja heegeldasin suuuuuuuure koti, suuuuuure arbuusi jaoks. Abikaasale olin eelnevalt öelnud, et soovin endale väikest musta kotti teha, kuhu vaid rahakott ja telefon sisse mahuks. Ja temal oli naljakas, kui ta nägi, kuidas ma oma suuuure “asjanduse” kallal nokitsen. Tuletas mulle muigelsui ikka aegajalt meelde, et ma ju tahtsin väikest kotti.

Ja siis ma panin selle koti pesumasinasse ja sealt võtsin välja juba pisikese krimpsus ja kivikõva kesta, kuhu tõesti vaid paar asja sisse mahuvad. Ma olin rahul, ausõna!

Seejärel (ilma et ma eriti koti kuivamist oleks oodanud) hakkasin vaba käega peale “joonistama” paeltikandi roose, tikkimispisteid, mida kaunistasin olemasolevate pärlitega. Natuke Noro lõngast heegeldatud rohelisi lehti, atlasriidest niidiga kokku tõmmatud lillekesi, pärleid siia sinna ja veelkord siia sinna ja valmis ta saigi.

Tõele au andes pean ütlema, et see kott on käinud juba paaril jõulupeol mul kaasas, ilma, et temal voodritki sees oleks. Vooder ja koti kinnitus on tõesti veel tegemata, püüan selle vea lähiajal parandada. Sang on eraldi musta heegelniidiga külge heegeldatud.

Täidetud lubadus

kveiken — Fri, 07 Jan 2011 20:19:00 +0000

See oli millalgi 2010 aasta aprilli või mai kuus, kui ma püstitasin endale eesmärgi, mis mulle endale ilmvõimatu näis – saada valmis Haapsalu sall. Rääkisin sellest ka oma abikaasa vanaemale, tema kiitis mu mõtte igati heaks ja ütles, et loomulikult, hakka tegema, küll hakkama saad. Tookord ma andsin lubaduse – vanaemale kõva häälega ja endale sisimas. Varusin raamatu, Veimevakast lõnga ja sobivad vardad kolmes erinevas mõõdus. Salli keskosa kudumine ei olnud midagi rasket, poolik töö oli mul alati kotis kaasas ja igal vabal hetkel sai see sealt välja võetud. Kudusin küll autos oma tütart eelkoolist oodates, siis kui väljas veel valge oli. Kudusin kooli garderoobis oma tütart eelkoolist oodates, siis kui väljas juba hämarduma hakkas. Kudusin Selveri kohvikus oma tütart eelkoolist oodates, siis kui väiksem laps kohviku lastenurgas mängis. Kudusin ja kudusin.

Äärepitsiga nii libedalt ei läinud, silmuste ülesloomine on ühel poolel liiga tihkelt, teisel poolel juba vabamalt. Silmuste arvutamine äärepitsi jaoks sai ka natuke valesti arvutatud, aga viga sai salli sisse siiski ära peidetud. Sai valmis. Ja saigi valmis.

Mõne aja pärast näitas mulle ämm ühte pehmest villasest kootud lõngast õrna salli, mis ajahambast omajagu puretud oli ja mõtles, kuidas seal sallis olevaid auke parandada. See sall oli tema ema ehk siis minu abikaasa vanaema kootud – juba kaua kaua aega tagasi. Ja mis ma avastasin – sellel vanal sallil oli täpselt seesama muster, mille minagi oma sallile valisin! Olin oma sallile umbes 100 erineva mustri hulgast valinud alateadlikult just sellesama, mida vanaema ka koonud oli…

2010 aasta suve hakul lahkus vanaema meie hulgast – jään teda alatiseks hea sõnaga meenutama. Ta ei tea, et ma täitsin temale ja endale antud (võibolla pealtnäha nii tühise) lubaduse. Minule oli see tähtis. Ta saatis mulle vaid alateadliku valiku mustri osas – nii ma armastan arvata…

Minu “triibik”

kveiken — Tue, 23 Nov 2010 20:38:54 +0000

Lubage tutvustada – minu lemmik, triibuline vest. Kootud küljelt alustades, read jooksevad ülevalt alla, idee taaskord ühest selle aasta “Käsitöö” ajakirjast. Sisse kootud palju erinevaid lõngaotsi, mis laste mütsidest ja enda kinnastest järele jäänud. Mõnel triibul segatud villane Raasiku lõng efektlõngaga, mõnele villasele juurde pandud hõbedast niiti. Ja nii ta tuli. Seljaosa ja äärised kootud Raasiku Artistic lõngaga – selle lõnga värvi üleminek on väga soe ja armas. Tööl on vaid üks küljeõmblus ja õlapealsed ka. Kududes jäi mulje, et vest tuleb liiga lai, aga tegelikult tuli täiesti paras, hoiab ümber keha ja on hämmastavalt soe. Kuivõrd vest sai valmis juba tegelikult kevade-suve vahel, siis nüüd, talve tulles on ta leidnud minu garderoobis kindla ja järjest püsivama koha.